Winter gone from everywhere else, islets of ice still dominate the bay at this southern coast of the Bay of Finland. Birds are loudly taking over, however, on this sunny windless late April evening (recording & pic by Taavi Tatsi, April 2011).
Reed pipe Seabirds Reed pipe Seabirds
Olin neli päeva Stockholmis tegemas proove lautomängija Gunnari ja viiuldaja Davidiga kui tagasi koju jõudes ootasid mind postkastis üllatused! Kuidagiviisi olid ühekorraga kohale jõudnud kaks postkaarti Eestist, mõlemad hoolikalt kirjutatud hariliku pliiatsiga, õhkamas maa hõngu ja kevade tulekut. Neid lugedes tekkis küll jube isu (võru)maale minna, näha kuidas kevad tegelikult tuleb… Ehk jõuan veel.
Kolmas postkaart oli heliline – soome kandlemängija Arja Kastinen saatis mulle oma värskeima plaadi. Tõsiselt võimas, õhuline ja lennukas kuulamine! Aitäh!
***
After being four days in Stockholm rehearsing with lute-player Gunnar and violinist David, there was a surprise waiting for me at home. Two postcards from Estonia had arrived at the same time, both carefully written with a pencil, almost emiting a smell of countryside forest and arrival of spring. At this moment I wished I could follow their track and to go where they came from, to sit down by the snowdrops and observe how the spring Really comes. Maybe I’ll make it in springtime.
Third postcard was with sound – Finnish kantele-player Arja Kastinen sent me her latest album. Powerful, enchanting, aery listening, really… Thanks!
There are sunny days here in Helsinki… A pine looking over the city and the bay on my way home.
Last week was full of meeting interesting people. There were two great singerwomen visiting Siba: Valja Romanova from Yakutia, Saha and Nenets singer/docfilm maker Anastasia Lapsui. Both of their grandparents have been local village shamans, the same wisdom and vitality one could feel in them. The same kind of power from traditional culture that I’ve felt while meeting Kihnu women or visiting my Võru aunt.
Romanova has created her own fantasy world with her voice. She has done most of her songs herself though often they sound traditional. I’ve always admired this ability to use the tradition freely, to make it somehow your own.
Lapsui, rather than singing she was more talking. Telling stories – oh but what kind of stories…! About nenets people, nenets life circle, women and her own life. And then – when she opened her tiny talisman bag – she could tell a long story about every single item, about every candy paper, stone or bone she had in the bag. How many people and how many gods fit into this small sachet. We were just like kids gathered around her…
On the weekend I visited instrument builder Pekka Koponen and his family near Tampere. The Saturday in Kuhmalahti old and chilly culture house we spent jamming and recording with Pekka and his friend Kusti. The culture house really had some very old school feeling – probably like most of country culture houses. But drinking tea made in a huge kettle with a water from the well really helps to make music. Pekka has also built Khanty traditional instrument – crane harp. It looks beautiful, it really looks like a bird inbetween whose body and neck the strings are tightened. And it sounds beautiful!
*****
Läinud nädal oli tulvil mitmesuguseid kohtumisi, koolis käisid külas kaks vägevat naist: Valja Romanova Jakuutiast, Sahast ja reedel neenetsi laulja ja filmitegija Anastasia Lapsui. Mõlemal on vanavanemad olnud kohalikud külatargad, tarkust ja elujõudu oli nende mõlema olemises ka tunda. Sedasama sisemist põlemist, mida Kihnu laulunaistel või minu võru tädil, mis suudab ümbritsevad kuidagi “põlema” sütitada. Romanova oma häälega, mille kaudu ta on loonud omaenda fantaasiamaailma, milles ta rändab. Enamik laule on ta oma laulud, õpitoas õpetas ta muuhulgas põnevaid keelelaksutamistehnikaid ja üldse keele kasutamist üsna harjumatul moel.
Lapsui ei laulnud nii palju kuivõrd rääkis, aga rääkis selliseid lugusid, et ohhooo… neenetsi elust, neenetsi naise elust, oma elust. Ja siis avas oma talismanide kotikese, kus kõige pisimagi kommipaberi, kivikese ja sellega seonduva inimese kohta oli tal rääkida pikk jutt… Ja kõik need lood ja jumalad 
mahtusid nii pisikese heegeldatud kotikese sisse. Koos Marku Lehmuskallioga on nad neenetsite elust teinud palju dokke ja ka selle kohta kuulis lugusid. Ükskord oli näiteks nii, et nii, et Lapsui tuttavate perekonnas oli keegi surnud. Saadeti siis sõna – kõigepealt järgmisse külasse, siis edasi linna, sealt edasi Moskvasse ja seejärel jõudis see teade kellegagi Soome adressaatideni. Sõnumi kohalejõudmiseks kulus umbes kaks aastat. Seejärel võtnud Marku ja Anastasia ette reisi perekonna juurde. Olles jõudnud külale lähimasse linna, ei võimaldanud teeolud enam edasi minna. Üks kuu möödus linnakese hotellis oodates talvekülma saabumist. Siis sai minna külla külastama kadunukese perekonda, et olla seal külas mõned tunnid.
Nädalavahetusel käisin külas pillimeistril ja kannelde ehitajal Pekka Koponenil ja tema perel Tampere lähistel. Kuhmalahti vanas ja kütmata kultuurimajas Pekka ja tema sõbra Kusti improviseeritud stuudios sai terve laupäeva jämmitud ja salvestatud. Kusti mängib sellises Soome bändis nagu Tampo. Mõlemad elavad veel üsna “vanaviisi” elu, vesi tuuakse kaevust ja sooja saadakse puudega. Püüavad maal hakkama saada ja ikka oma muusikat teha. Pekka on ehitanud endale hantide pilli kureharfi (kurkkiharppu), mis näeb välja nagu üks suur lind, mille kaela ja keha vahele on tõmmatud kandlekeeled ja neid keeli saab omakorda vibust timmida. See pill kostub õige imeliselt!
Alati on võimalik leida killukest kevadet seal, kus seda kõige vähem ootad. Nagu näiteks kõige sügavamas talves. Selle pildiga saadan tervisi Helsingist, kus olen nüüd elanud rohkem kui kuu. Siin on head avarust ja hingamisruumi, suure linna tunnet segamini väikse küla fiilinguga. Seni on see olnud täitsa hea koht inkubeerimiseks, oma loominguliste mõtete korrastamiseks ja uute haudumiseks. Ehk tuleb siit midagi, sünnib siin midagi? Nii palju on hääli ja värve sees, mis tahaks kuju võtta, aga on olnud salves, oodanud oma aega. Nüüd lõpuks on olnud aega, et üle kuulata mitme aastate jooksul kaustadesse kogunenud lugusid, ideesid salvestusi, meloodiajupikesi. On olnud aega käia niisama kontsertidel, vähem korraldada, rohkem kuulatada. Vaadata tillukest suurt Eestit siitsamast kahe tunni meresõidu kauguselt. Lähedalt, ent siiski kaugelt.
Ja muidugi – kodukas üles saanud, hurraa! Suur aitäh Priidule, kes on selle tegemisse palju panustanud. Leidke siit, mida vajate ja andke teada, mida veel tahaks. Seni olge mõnusad.
***
It is always possible to find a smell of spring, where you least expect it. For example, in the deepest winter. With this pic I send greetings from Helsinki, where I have now lived for more than a month. I’ve found lots of open space to breath freely, the feeling of a big city mixed with small village-like feeling. So far it’s been quite a good place for incubating, organizing creative ideas and hatching new. Perhaps something comes out of here, something happens here? So many sounds and colors are inside, which want to take shape, however, many of them are recorded and they have been waiting for their time. Now I have finally had the time to listen to them – recordings of songs, ideas and melodies accumulated over the years. Have had time to go to concerts, organize less, listen more. Take a look at tiny big Estonia from here, from two-hours boat ride away. From close-up, yet far away.
And, of course – the homepage is finally here, hurray! Big thanks to Priit, who has put a lot of effort into it. Find here what you need and let me know what you miss. See you soon!
