Last week was full of meeting interesting people. There were two great singerwomen visiting Siba: Valja Romanova from Yakutia, Saha and Nenets singer/docfilm maker Anastasia Lapsui. Both of their grandparents have been local village shamans, the same wisdom and vitality one could feel in them. The same kind of power from traditional culture that I’ve felt while meeting Kihnu women or visiting my Võru aunt.

Romanova has created her own fantasy world with her voice. She has done most of her songs herself though often they sound traditional. I’ve always admired this ability to use the tradition freely, to make it somehow your own.
Lapsui, rather than singing she was more talking. Telling stories – oh but what kind of stories…! About nenets people, nenets life circle, women and her own life. And then – when she opened her tiny talisman bag – she could tell a long story about every single item, about every candy paper, stone or bone she had in the bag. How many people and how many gods fit into this small sachet. We were just like kids gathered around her…
On the weekend I visited instrument builder Pekka Koponen and his family near Tampere. The Saturday in Kuhmalahti old and chilly culture house we spent jamming and recording with Pekka and his friend Kusti. The culture house really had some very old school feeling – probably like most of country culture houses. But drinking tea made in a huge kettle with a water from the well really helps to make music. Pekka has also built Khanty traditional instrument – crane harp. It looks beautiful, it really looks like a bird inbetween whose body and neck the strings are tightened. And it sounds beautiful!

*****
Läinud nädal oli tulvil mitmesuguseid kohtumisi, koolis käisid külas kaks vägevat naist: Valja Romanova Jakuutiast, Sahast ja reedel neenetsi laulja ja filmitegija Anastasia Lapsui. Mõlemal on vanavanemad olnud kohalikud külatargad, tarkust ja elujõudu oli nende mõlema olemises ka tunda. Sedasama sisemist põlemist, mida Kihnu laulunaistel või minu võru tädil, mis suudab ümbritsevad kuidagi “põlema” sütitada. Romanova oma häälega, mille kaudu ta on loonud omaenda fantaasiamaailma, milles ta rändab. Enamik laule on ta oma laulud, õpitoas õpetas ta muuhulgas põnevaid keelelaksutamistehnikaid ja üldse keele kasutamist üsna harjumatul moel.
Lapsui ei laulnud nii palju kuivõrd rääkis, aga rääkis selliseid lugusid, et ohhooo… neenetsi elust, neenetsi naise elust, oma elust. Ja siis avas oma talismanide kotikese, kus kõige pisimagi kommipaberi, kivikese ja sellega seonduva inimese kohta oli tal rääkida pikk jutt… Ja kõik need lood ja jumalad
mahtusid nii pisikese heegeldatud kotikese sisse. Koos Marku Lehmuskallioga on nad neenetsite elust teinud palju dokke ja ka selle kohta kuulis lugusid. Ükskord oli näiteks nii, et nii, et Lapsui tuttavate perekonnas oli keegi surnud. Saadeti siis sõna – kõigepealt järgmisse külasse, siis edasi linna, sealt edasi Moskvasse ja seejärel jõudis see teade kellegagi Soome adressaatideni. Sõnumi kohalejõudmiseks kulus umbes kaks aastat. Seejärel võtnud Marku ja Anastasia ette reisi perekonna juurde. Olles jõudnud külale lähimasse linna, ei võimaldanud teeolud enam edasi minna. Üks kuu möödus linnakese hotellis oodates talvekülma saabumist. Siis sai minna külla külastama kadunukese perekonda, et olla seal külas mõned tunnid.

Nädalavahetusel käisin külas pillimeistril ja kannelde ehitajal Pekka Koponenil ja tema perel Tampere lähistel. Kuhmalahti vanas ja kütmata kultuurimajas Pekka ja tema sõbra Kusti improviseeritud stuudios sai terve laupäeva jämmitud ja salvestatud. Kusti mängib sellises Soome bändis nagu Tampo. Mõlemad elavad veel üsna “vanaviisi” elu, vesi tuuakse kaevust ja sooja saadakse puudega. Püüavad maal hakkama saada ja ikka oma muusikat teha. Pekka on ehitanud endale hantide pilli kureharfi (kurkkiharppu), mis näeb välja nagu üks suur lind, mille kaela ja keha vahele on tõmmatud kandlekeeled ja neid keeli saab omakorda vibust timmida. See pill kostub õige imeliselt!
