See on pärimuse tõlgendus uue nurga alt, mis on teatud mõttes läbinud Béla Bartóki ja John Cage’i. Mari Kalkuni puhul ei avalda muljet mitte ainult tema loominguline energia, vaid ka ta hääl, mis ulatub emalikust sügavusest metsahaldjate kõrgusteni.

Pandeemialaine üheks parimaks näiteks on Mari Kalkun uus kogumik laule nimega „Õunaaia album”. Mari Kalkuni jaoks ei ole minimalistlik helipilt kunagi olnud takistuseks. Vastupidi, album on varasematest plaatidest veelgi intiimsem ning eesti- ja võrokeelsed laulusõnad vaatavad sügavale inimese ja looduse vahelisse suhtesse.

Kalkuni laul on tema loomingu süda - rõõm vaheldumas itkuga, kuid laulmine on alati loomulik, tasakaalukas ja meloodiline. Tema poeetilisus on tõlkimatagi ilmne. Maagiline looming.

Mari Kalkun loob spontaanselt traditsioonipõhist omailma nii sõnas kui helis ja hoiab, et see ei muutuks pealetükkivaks, vaid jääks avatuks ja muretuks. Tundub, et see võib olla põhjus, miks ta võetakse kergelt omaks teisteski kultuurides. Näiteks kontsertidel Jaapanis või Edinburghis.

Mimest allikast võtmine ja kokkukeetmine on Mari Kalkunile tunnuslik, aga keedus on korralikult läbi keenud ja saanud uueks. Nii varieeritakse ka algriimilist vana rahvalaulu uuema lõppriimise ja salmitud külalauluga (mis pole küll uus asi) ja saadakse orgaaniline, vaba tervik.

Mari Kalkun areneb korraga mitmes suunas. Ühtpidi süveneb lihtsus, minimalism, rahvalaululisus, teisipidi on uus plaat “Ilmamõtsan” läbikomponeeritud tervik ja laulab-mängib hirvi-harvi seotud lugulaulu.

Maril on lugusid, mida võibki toimelt võrrelda loitsudega: need võivad rahustada, ergutada, tantsitada ja ravida. Seda kõike suutsid ja tegid lauluga ka me kunagised esivanemad.

Itk linna läinud tütrele (“Linnaitk” albumilt “Ilmamõtsan”) võtab jalad nõrgaks, kuid see laul ei ole mitte linna ja maa vastandusest, vaid kaotusevalust, mida vanemad üle elavad siis, kui laps läheb laia maailma. See on tõesti universaalsem kui üks sotsiaalne probleem. Kalkuni muusikas sulavad kokku pärimus ning moodne helikeel ja elutunnetus, minevik ja olevik. Mari mitte ainult ei peegelda, vaid loob ka juurde: nii oleks “Mõtsavele mäng” justkui olemas olnud juba aastakümneid, kuid on tehtud alles 2017. aastal. Sama kehtib Mari teiste lugude kohta. Ta loob traditsiooni ja see on harvaesinev väärtus.

Mari Kalkuni uus album on ühtaegu nii õrnake kui ka tugev tükk, kannab oma seljas nii kogu planeeti Maa kui ka universumi raskust ja üht käbikest Võru hilissuvisest metsast kuuse otsast oma seelikutaskus.

Mari Kalkuni “Tii ilo” on suurepärane järg tema eelmistele albumitele, mida on märgatud ja omaks võetud. /-/ Viisid on lihtsad, kuid neile on lisatud mitu väärtuskihti: teksti ja atmosfääri mõtestav laululaad, andekad arranžeeringud, leidlik instrumentatsioon (nappide vahenditega, sest pillivalikus on ainult kandled, kontrabass ja löökpillid), ruumikas, vajadusel salapärane või unistav kõlakujundus, lugude reastamine nii, et kujuneb mulje tervikteosest.

Mari Kalkuni muusikas on niisugune soojuse ja kodususe tunne, mis teeb selle kiiresti omaseks ka esmakordsele kuuljale - ilma igasuguse pingutuseta, vähimagi teadliku soovita kuulajale naha vahele pugeda.

Kalkun vahetab järjest pille ja jätab mulje muusikuks olemisest kui maailma lihtsaimast ametist. Laulud voolavad temast välja otsekui looduslikust allikast.

Mari Kalkuni juured on tugevasti eesti folgi- ja pärimustraditsioonis, seda enam, et tema ema ja isa on pärit Eesti kõige elujõulisema pärimuskultuuriga piirkondadest Kihnust ja Võrumaalt.

Tema fenomeni pole õieti kellelgi õnnestunud selgitada, aga selge on see, et 3. veebruaril oli Kanuti Gildi saalis Kalkuni kontserdi eel õhus ootusärevust sama palju kui ükskõik millise maailmakuulsuse etteaste lähenedes. /-/ Publik kuulatas hiirvaikselt või ümises sügavalt mõttesse vajununa kaasa ning alles maruline aplaus vallandas saalis tekkinud pinge. /-/ Kalkuni kontsert pani kuulatama vaikust helide vahel, tegemata liiga muusikutele, kes kandsid meisterlikult välja nii pausid kui ka kõik nende vahele jääva.

Kodune musitseerimine sõna otseses tähenduses, heas mõttes ebatäiuslik, alasti ja minkimata. Album on ühe laulja ja laululooja suuremõõtmeline portree, sest kõrvalist abi kasutab Mari Kalkun minimaalselt, saates end ise kitarril, klaveril, akordionil ja kandlel.

Siiras, kiirustamata kulgev plaat, võimalik, et raviomadustega, paras sügiseses maamajas kuulamiseks.