Kalkuni laul on tema loomingu süda - rõõm vaheldumas itkuga, kuid laulmine on alati loomulik, tasakaalukas ja meloodiline. Tema poeetilisus on tõlkimatagi ilmne. Maagiline looming.
Mari Kalkun is one of the major contributors to the Estonian folk revival. Originally coming from Võru (south-eastern part of the country), the songwriter has been celebrating the misty landscapes and traditional music of her native land. Her compositions are sonic love letters, written in the language of kannel (Estonian plucked string instrument) and heartfelt singing.
Mari Kalkun plays material from her forthcoming album Stories of Stonia, which points at a transition from the pure genre of runo songs to psych-folk and krautrock. One of the most evocative songs, myth-inspired Golden Woman, builds up with a keyboard wash and thunderous sound of zither bringing to mind the intro to Ash Ra Tempel’s eponymous album.
Mari Kalkun has recently worked with the UK’s Sam Lee, just signed with Peter Gabriel’s Real World label for the release of her Stories of Stonia album and one of her main instruments is the kannel, the Estonian zither. Without altering the nature of her music, she incorporates electronic keyboards and textures to amplify its intensity. Rather than bringing to mind the folktronica tag, her powerful Tallinn Music Week performance confirms she has embraced new ways of communicating without sacrificing who she always was – the kannel is played, she sings solo.
The sorceress of traditional Estonian music, Mari Kalkun addresses the war with a warmhearted message. With the new song addressing the international conflict, Kalkun alters the mode of communication, singing in English and accompanying herself on the piano. Seemingly keeping in with the tradition of protest songs, the lyrics recollect anxieties, fear, denial (“Somewhere there’s war but far from me”) – feelings that we all do not need to familiarise ourselves with. Wisely and soothingly, the song tells that each of us has an inner child inside who despite her vulnerability can make the world a better place to be.
See on pärimuse tõlgendus uue nurga alt, mis on teatud mõttes läbinud Béla Bartóki ja John Cage’i. Mari Kalkuni puhul ei avalda muljet mitte ainult tema loominguline energia, vaid ka ta hääl, mis ulatub emalikust sügavusest metsahaldjate kõrgusteni.
Pandeemialaine üheks parimaks näiteks on Mari Kalkun uus kogumik laule nimega „Õunaaia album”. Mari Kalkuni jaoks ei ole minimalistlik helipilt kunagi olnud takistuseks. Vastupidi, album on varasematest plaatidest veelgi intiimsem ning eesti- ja võrokeelsed laulusõnad vaatavad sügavale inimese ja looduse vahelisse suhtesse.
Gentle, dignified and utterly beautiful. As a singer, writer and instrumentalist, Kalkun is a musician whose work is a jewel in the crown of the rich Estonian scene.
Gorgeously intimate record. There’s nothing rushed about the music here. It unfolds gently, enfolding the listener, caressing and inviting and taking flight. Supremely honest music, joyful, dark, aching and smiling.
There is wonderful musicality and beauty in each of the backdrops, but it is Kalkun’s vocals that propel these songs. The singing is often soft yet always intense, emotive without lapsing into sappiness, somehow bridging a chasm between soothing touch and a visceral rawness. Even for those of us who speak nary a word of Estonian, these songs are compelling and engrossing.
“Ilmamõtsan” has an ancient, timeless quality to it that is difficult to imitate and downright impossible to replicate. Combining folk traditions with innovative songwriting, Mari Kalkun is one of the most forward-looking folk artists today.
Ilmamõtsan is an exquisite, heartfelt album. Language is no barrier to being won over by its particular magic.
Mari Kalkun’s “Ilmamõtsan” is political. It is also beautiful, and features 12 songs with haunting, unforgettable melodies sung in a crystalline yet forceful voice.
Mari Kalkun loob spontaanselt traditsioonipõhist omailma nii sõnas kui helis ja hoiab, et see ei muutuks pealetükkivaks, vaid jääks avatuks ja muretuks. Tundub, et see võib olla põhjus, miks ta võetakse kergelt omaks teisteski kultuurides. Näiteks kontsertidel Jaapanis või Edinburghis.
Mimest allikast võtmine ja kokkukeetmine on Mari Kalkunile tunnuslik, aga keedus on korralikult läbi keenud ja saanud uueks. Nii varieeritakse ka algriimilist vana rahvalaulu uuema lõppriimise ja salmitud külalauluga (mis pole küll uus asi) ja saadakse orgaaniline, vaba tervik.
Mari Kalkun areneb korraga mitmes suunas. Ühtpidi süveneb lihtsus, minimalism, rahvalaululisus, teisipidi on uus plaat “Ilmamõtsan” läbikomponeeritud tervik ja laulab-mängib hirvi-harvi seotud lugulaulu.
Maril on lugusid, mida võibki toimelt võrrelda loitsudega: need võivad rahustada, ergutada, tantsitada ja ravida. Seda kõike suutsid ja tegid lauluga ka me kunagised esivanemad.
Itk linna läinud tütrele (“Linnaitk” albumilt “Ilmamõtsan”) võtab jalad nõrgaks, kuid see laul ei ole mitte linna ja maa vastandusest, vaid kaotusevalust, mida vanemad üle elavad siis, kui laps läheb laia maailma. See on tõesti universaalsem kui üks sotsiaalne probleem. Kalkuni muusikas sulavad kokku pärimus ning moodne helikeel ja elutunnetus, minevik ja olevik. Mari mitte ainult ei peegelda, vaid loob ka juurde: nii oleks “Mõtsavele mäng” justkui olemas olnud juba aastakümneid, kuid on tehtud alles 2017. aastal. Sama kehtib Mari teiste lugude kohta. Ta loob traditsiooni ja see on harvaesinev väärtus.
Mari Kalkuni uus album on ühtaegu nii õrnake kui ka tugev tükk, kannab oma seljas nii kogu planeeti Maa kui ka universumi raskust ja üht käbikest Võru hilissuvisest metsast kuuse otsast oma seelikutaskus.
Modern-day kinship and a national heritage; local woods and a sprawling world. Experiences both private and public are folded into an imaginary space, one that survives in a rustic corner of Estonia, far from the clamorous workings of modern industry. And so - as a sonic expression of that ideal - everything here is very quiet indeed
For a small country, Estonia has been punching above its weight recently. Accomplished artists are emerging with a strong feel and knowledge of their musical roots, but also the determination and imagination to create something new from them. Like singer-songwriter Mari Kalkun.
Kalkun’s music is very much about negotiating and exploring the tension of opposites. The traditional and modern, home and the road, the solo artist and the band member. It’s a wandering and a return.
Tii ilo is very much a musical collaboration. It’s also a dearing experiment in runosong, erasing the line between the past and the modern singer-songwriter, with a chance for the players to let the material breathe and grow. The four personalities have a natural chemistry that mesher to create something inspired by history yet sounding absolutely contemporary. A reinvention of the runosong, if you like.
Mari Kalkuni “Tii ilo” on suurepärane järg tema eelmistele albumitele, mida on märgatud ja omaks võetud. /-/ Viisid on lihtsad, kuid neile on lisatud mitu väärtuskihti: teksti ja atmosfääri mõtestav laululaad, andekad arranžeeringud, leidlik instrumentatsioon (nappide vahenditega, sest pillivalikus on ainult kandled, kontrabass ja löökpillid), ruumikas, vajadusel salapärane või unistav kõlakujundus, lugude reastamine nii, et kujuneb mulje tervikteosest.
Mari Kalkuni muusikas on niisugune soojuse ja kodususe tunne, mis teeb selle kiiresti omaseks ka esmakordsele kuuljale - ilma igasuguse pingutuseta, vähimagi teadliku soovita kuulajale naha vahele pugeda.
Kalkun vahetab järjest pille ja jätab mulje muusikuks olemisest kui maailma lihtsaimast ametist. Laulud voolavad temast välja otsekui looduslikust allikast.
Mari Kalkuni juured on tugevasti eesti folgi- ja pärimustraditsioonis, seda enam, et tema ema ja isa on pärit Eesti kõige elujõulisema pärimuskultuuriga piirkondadest Kihnust ja Võrumaalt.
Tema fenomeni pole õieti kellelgi õnnestunud selgitada, aga selge on see, et 3. veebruaril oli Kanuti Gildi saalis Kalkuni kontserdi eel õhus ootusärevust sama palju kui ükskõik millise maailmakuulsuse etteaste lähenedes. /-/ Publik kuulatas hiirvaikselt või ümises sügavalt mõttesse vajununa kaasa ning alles maruline aplaus vallandas saalis tekkinud pinge. /-/ Kalkuni kontsert pani kuulatama vaikust helide vahel, tegemata liiga muusikutele, kes kandsid meisterlikult välja nii pausid kui ka kõik nende vahele jääva.
Kodune musitseerimine sõna otseses tähenduses, heas mõttes ebatäiuslik, alasti ja minkimata. Album on ühe laulja ja laululooja suuremõõtmeline portree, sest kõrvalist abi kasutab Mari Kalkun minimaalselt, saates end ise kitarril, klaveril, akordionil ja kandlel.
Siiras, kiirustamata kulgev plaat, võimalik, et raviomadustega, paras sügiseses maamajas kuulamiseks.