Mu õnn oll suurõ kivi all
ja kivi keset mõtsa
nink mõtsan oll nii hirmus hall,
mis külmält kai mu otsa.
Ma’ kivvi sõski’ kanguti,
et timä ala kaija’
ja uma varat õnnegi’
kas kõrrast nätä’ saija’.
Sääl kivi all oll kirriv lill
ku sõrmus keset tuhka,
ja lilli kõrval huulõ-pilli, -
et võta’ säält ja puhka’!
Es julgu’ pallo puhasta’, -
mõts oll nii paks ja pümme.
Es jõvva’ lilli nuhasta’,
sest kell lei äkki – kümme.
Tull mõtsa suur ja sükäv üü:
mu’ pilli-helü kistü.
tull turja ränk ja rassõ tüü:
es saa’ ma aigu istu’.
Ma’ pandsõ kivi paigalõ, -
las’ samblõ sisen saista’!
Ja lätsi kivist kaugõlõ,
kost sammõlgi’ es paista’.
My luck was under a big stone
and stone in the midst of forest
and there stood/lay such a fearful frost
what/who looked at me coldly.
Still I levered the stone
to see what’s underneath it
and to see my hidden luck
if only once.
Under the stone was a gay flower
like the ring in the midst of ashes
and next to flower lay harmonica
to take and blow away!
I did’nt dare to blow much -
wood was too thick and dark.
I had no time to smell the flowers
cos clock stroke – 10.
Big and deep night took hold of the forest:
sound of my instrument faded.
Hard work came my way
I had no time to sit down.
I put the stone to it’s place
let it stand inside the moss.
And went away to such distance
from where even the moss was’nt seen.
Ma olõ siin
ütski tuul minno ei saa’.
Ma saisa siin
laugõ iin kogo maa:
lindlõs valõvat tuld ja
all vägevat mulda
vaikis’ valu ja kuld jääs kaugõs.
I’m here. No wind can get me.
I stand here, gentle land in front of me.
Serene fire spreads
Underneath the strong soil
The pain falls silent
And the gold is far away now.
Vaevalt puhkenud sinililli
väike tüdruk „Ateeni“ ees müütab.
Pea südames kevadaimuste piin
maitõrvikud leekima süütab.
Nüüd ööd läbi tänavail laulu kajab,
su pihku hakkab üks värisev peo
ja juustesse vahtratelt õisi sajab.
Ei miski, miski sind enam ei seo.
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Vallikraavis öökulli huikamist,
Emajõe kallastel laulu luikamist,
põues põksuva südame tuikamist
kevade öös.
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Vaevalt puhkenud sinililli
väike tüdruk „Ateeni“ ees müütab.
Pea südames kevadaimuste piin
maitõrvikud leekima süütab.
Music: Mari Kalkun
Lyrics: Mari Kalkun, Helgi Kauber
Translation: Lauri Sommer
Ma lähen siit, kuulatage –
ehk sajab lund kui olen ära.
Kui mõni lillgi tärkab minuta,
näen selle ära.
Siin veel valgeid pilvi meie üle,
mu meel septembrina on soe ja hele
ning ihkab võõrastele radadele.
Ma lähen siit, kuulatage –
ehk sajab lund kui olen ära.
Mu taga laulvad kõrged metsad,
mind jäävad taga igatsema.
Saadan teele sind, saadan teele end.
I go from here, listen up
maybe it will snow while I’m away.
If but a single flower will bloom without me
I’ll notice it (from afar).
Here and yet white clouds are above us
my mind is warm and light like September
and yearns for distant paths.
I go from here, listen up
Maybe it will snow while I’m away
Tall forests are singing behind me,
they will miss me.
That’s farewell for You, and my own road also starts from here.
Ütsik täht ku essnü utõ
pilvemõtsan vilgatas.
Nigu lats, kis vallatudõ
nuka takast kilgatas.
Mina olõ sinnu kaenu
Hämäriku taiva all.
Kurjast ilmast ärä paenu,
kos ma esi essjä tall.
A lonely star like a lost ewe
Is twinkling in the forest of clouds
I have gazed at you
under the dusky sky.
Escaped from the mean world,
Where I am like this lost ewe.
mulle meeldib kohvi lõhn hommikuti kuulda su sammude kaja
mulle meeldib pärnatolm õlgadel justkui kumaks läbi aja
iga päev, mis meile antud on,
ära lase käest
vaata, kuidas vahtrad vahetavad värvi – nii sa isegi
aegamööda vahtrad vahetavad värvi, nii sa isegi
I like the smell of coffee in the morning to hear the echo of your steps
I like the linden pollen on the shoulders as though visible through time
every day that is given to us
don’t let it go
look how the maples change colour – so do you
slowly the maples change colour, so do you
Uni tulõ, uni tulõ
ja pand süämõ saisma,
havvakünkä pääle kasos
valgot ristikhaina.
Mammakõnõ – kull’akõnõ
läts är õkva taiva,
koh om valguss, koh olõ´õi
Elämisõvaiva
The sleep comes, the sleep comes
And makes the heart stop.
Onto the grave mound
The white clover grows.
My mother, my dear,
She went straight to heaven
Where there is light
And there’s no
Sorrow of life
Music: Mari Kalkun, Piret Väljaots
Lyrics: Villem Grünthal-Ridala
Translation: Lauri Sommer
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele…
Across the dusk, dim from shadows
across the tender and bluish snow
rolling sun dying away throws
A reddish glow
Across the endless snowy field
so empty and bare
goes a lonely path
across the river
where brownish willows
have fallen asleep.
on the endless road
sleighs are going
in the pale glow of the moon
in the red of the dusk
far away…
Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
(Hind selgub hiljem.)
All that you need will come to you
In one or another hidden way
If you recognize it
It will become yours
All that you want will come to you
Recognize you and become part of you
Breathe, count to ten.
Päiv mõtsa ladvul palanu om ammu,
tast pallalt tulõasõ järge jäänü,
kon leegitsäse hüdse’ muu kõik häonü.
Siss kostva mõtsast väega vaiksõ’ sammu’:
üts naanõ tulõ musta rõiva’ sälän –
tuu om vast üü, sest ilm lätt pümmess välän.
Kui hindäst avanõsõ taivaluugi’,
ja nätä nüüt om apar taivaaid,
täüs häitsmin moonilille vereväid,
mis paistva nigu tulõsilmä’ puugi.
Kui uma tarõussõ valla muugi,
näe: akna takan hele valgus sai –
suur päävälill kesk taiva hainamaid
om lännü häitsmä. Tuld nüüt läütä’i pruugi.
The day upon the forest treetops
Has been burnt long ago
Only ember is left –
Everything else has faded.
Then one can hear the silent steps
Coming out of the forest –
One woman is coming – dressed in black.
It must be the night,
Because it turns dark outside.
The hatches of sky open up
And you can see a wide garden there.
A big sunflower midst of the sky meadows is blossoming.
No need to light the fire.
