Mu ees on maa nii lai,
ei ole tal otsa, äärt.
Ma kõnnin ja kõnnin kuni
kukun ta serva päält.

Tüvede tumedas tohus,
läed ja läed ja läed.
Käia on kõndija kohus
kuni veel vähegi näed.

Ka pimeda jalg leiab tee,
siin sügavas lõhnas laanes –
siit läbi keegi ei tea,
kas kunagi saame.

Jakop tahtsõ magama,
pand´ pää kivi pääl.
Mis tä sääl unõn näkk´?
Taiva redelid,
paradiisi väräjid.

Maali, Maali, imäkene,
kos su illus pojakõnõ?
Ruusalemi mäe all,
Ruusalemi mäe all.

Tere poig vaene lats,
mis sina siin tiit?
Kõik ilm ikõp, murõtap.
ikõp ja murõtap.

Las näil ikkõ, murõta,
mis na väega vannuva,
pall´ o pattu tegevä:
pää är paistõt,
silmä är saistõt,
Jeesu jala naklu täüs.

Ta tõuseb vara
kui pilved veel ei ole
oma kuju võtnud.
Nii nagu iga hommik
nii ka täna.

Üks liivi naine
pragunenud huultel soov.

Ja siis ta laulab kodust
igatsusest
ei ole unustanud
koduallikaid ei ole unustanud
lootust.

Tšitšolinkist, tšitšolinkist,
ni um aaiga ilzõ nuuzõ, tšitšoo, tšitšoo.
Liebist liestad mäddõ mierrõ,
grabad liestad muuzõ mierrõ.
Jõvad luomõd mäddõ mõtsõ,
sudud, okšid muuzõ mõtsõ.
Jõvad puošõd mäddõ killõ,
kõzzist puošid muuzõ killõ.

Lähzin kotont kulkõmaa,
sadulmoi sadu zelennoi sadu,
väräjiltä veeremää,
izää uuvvõssaa tuvassaa,
velloo koossa korikiass.
Lähzin miä vaa läpi tšülää,
läpi uuvvõõ kuuvvõõ linnaa.
Lein miä jalgani tšiveesee,
varpaa lein miä vahtõrpuhõõ.
Issuzin maalõõ itkõõmaa.
Tuli maama palvomaa –
em mennüd maamaa palvotšillõ.
Tuli taatta võttamaa –
em mennüt taataa kutsutšillõ.
Tuli vello võttamaa,
pani parii õpõissa ettee,
ettee se emäõpõizõ,
tagaa tammaa varzukkõizõõ.
Issuzin miä velloo rekkee,
silmät silkillä sitõlin,
jalgõt katõin kankahallõ.
Oroi johsi, matka joutu,
reki liuku, tee lüheeni.

Ää-ääh, tsuu-tsuu,
ää-ääh, tsuu-tsuu,
tsuu’ks no tsuu, tsuu tsuu,
tsuu’ks no tsuu, tsuu tsuu!
Tsuu’ks no tsuu tsurakõ,
maga no maga, mar´ akõ,
tudu no tudu, tuvikõ.

Aga mis meitel maksab magamine?
Uni ei anna uuta kuubõ,
magamine maani särki,
uni meiti suadab ulkuma,
magamine marsima.

meri kohiseb so sihes
ikka ala lõpmata

kena kohin oo so sihes
oo sügavas otsata

kut ele pääva loojang
ta miele tuletab

ta kõrges vahtus arjad
so südame kirjutat

so merel põle piira
oo kohin otsata

Tsirr-virr lõokõnõ,
kos mu kulla pesäkene?
Varikun varva pääl,
vai kõivu kõvõra ossa pääl?
Ei mul pessä, kon ma kuiva,
tarrõ, kon ma tahõnõ.
Taiva all om minu tarõ,
kuusõ pääl om minu kodo.

Oi, ülti jo sõda tulõvada,
oi, Vinne jo väke veerüvädä.

Oi, kohe mi pakõ, pardsikõsõ,
oi, kohe mi linda, linnukõsõ?
Oi, kivi jo kirivä külele,
oi, lubja jo valgõ var´ olõ,

Oi, miä tulli tsirku, tuu tsiristi,
oi, miä tulli lõivu, tuu lõristi:
“Oi, siih jo ommõ näiokõnõ,
oi, ommõ jo kassui kabokõnõ!“

Oi, sõa viidi leibä sõkkumahe,
oi, vaan´ u jo kakku kastõmahe.
Oi, sõa- jo -tõld om tõrvatõdu,
oi, vaan´ u- jo -lipp om liivatõdu.

Käü, käü, hällükene,
ätee kaike,
käü, kiige, keset murru.
Kesse hällü siiä tennü?
Küläveli, hää veli,
tennü kiigu keset murru,
tennü vii veere pääle,
korgõlõ mäe pääle.

Kies kies kiigekene,
kies kiike korge’elle,
et mina paestaks palju maada,
pea mul paestaks pealta metsa,
jalad alta harva metsa,
keha keskelt keerumetsa,
silmad pealt sinise metsa!

Läki kodo kullakõnõ, kas’ ke-kan’ke,
umma majja mar´akõnõ,
umma liina linnukõnõ,
umma tarrõ tuvikõnõ!
Kodo om meil kullast tettü,
liin om tettü linikista,
trepi tettü tedremunõst,
paari pantu pardsimunõst,
roovi pantu luigõmunõst.
Ao pantu akõnasta,
kuu om pantu korstnasta,
päiv om pantu põrmandullõ.

Velekese, velekese noorõkõsõ,
tsõdsõkõsõ, tsõdsõkõsõ tsirgukõsõ,
kui mi käämi, kui mi käämi sedä tiidä,
ku mi läämi, ku mi läämi marga maada,
mõts jääs perrä mõtõlõmma,
laas jääs perrä laulõmahe, laulõmahe,
kund jääs perrä kuukimahe, kuukimahe.
Mille kunnu, mille kunnu kurvalidsõ,
mille laanõ, mille laanõ leenälidsõ?
Es nimä tii, es nimä tii tii iluda,
es nimä laala, es nimä laala maa mõnuda.
Velekese velekese noorõkõsõ,
tsõdsõkõsõ, tsõdsõkõsõ tsirgukõsõ,
mi iks teemi tii iluda,
mõtõlõmmõ maa mõnuda,
läbi mi läämi Laho laanõ,
Laho laanõ, Mõrgi mõtsa, Mõrgi mõtsa.
kund jääs perrä kuukimahe
laas jääs perrä laulõmahe.