Mu õnn oll suurõ kivi all
ja kivi keset mõtsa
nink mõtsan oll nii hirmus hall,
mis külmält kai mu otsa.

Ma’ kivvi sõski’ kanguti,
et timä ala kaija’
ja uma varat õnnegi’
kas kõrrast nätä’ saija’.

Sääl kivi all oll kirriv lill
ku sõrmus keset tuhka,
ja lilli kõrval huulõ-pilli, -
et võta’ säält ja puhka’!

Es julgu’ pallo puhasta’, -
mõts oll nii paks ja pümme.
Es jõvva’ lilli nuhasta’,
sest kell lei äkki – kümme.

Tull mõtsa suur ja sükäv üü:
mu’ pilli-helü kistü.
tull turja ränk ja rassõ tüü:
es saa’ ma aigu istu’.

Ma’ pandsõ kivi paigalõ, -
las’ samblõ sisen saista’!
Ja lätsi kivist kaugõlõ,
kost sammõlgi’ es paista’.

Ma olõ siin
ütski tuul minno ei saa’.
Ma saisa siin
laugõ iin kogo maa:
lindlõs valõvat tuld ja
all vägevat mulda
vaikis’ valu ja kuld jääs kaugõs.

Ma lähen siit, kuulatage –
ehk sajab lund kui olen ära.
Kui mõni lillgi tärkab minuta,
näen selle ära.

Siin veel valgeid pilvi meie üle,
mu meel septembrina on soe ja hele
ning ihkab võõrastele radadele.

Ma lähen siit, kuulatage –
ehk sajab lund kui olen ära.
Mu taga laulvad kõrged metsad,
mind jäävad taga igatsema.
Saadan teele sind, saadan teele end.

Ütsik täht ku essnü utõ
pilvemõtsan vilgatas.

Nigu lats, kis vallatudõ
nuka takast kilgatas.

Mina olõ sinnu kaenu
Hämäriku taiva all.

Kurjast ilmast ärä paenu,
kos ma esi essjä tall.

mulle meeldib kohvi lõhn hommikuti kuulda su sammude kaja
mulle meeldib pärnatolm õlgadel justkui kumaks läbi aja

iga päev, mis meile antud on,
ära lase käest

vaata, kuidas vahtrad vahetavad värvi – nii sa isegi
aegamööda vahtrad vahetavad värvi, nii sa isegi

Uni tulõ, uni tulõ
ja pand süämõ saisma,
havvakünkä pääle kasos
valgot ristikhaina.

Mammakõnõ – kull’akõnõ
läts är õkva taiva,
koh om valguss, koh olõ´õi
Elämisõvaiva

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele…

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
(Hind selgub hiljem.)

Päiv mõtsa ladvul palanu om ammu,
tast pallalt tulõasõ järge jäänü,
kon leegitsäse hüdse’ muu kõik häonü.

Siss kostva mõtsast väega vaiksõ’ sammu’:
üts naanõ tulõ musta rõiva’ sälän –
tuu om vast üü, sest ilm lätt pümmess välän.

Kui hindäst avanõsõ taivaluugi’,
ja nätä nüüt om apar taivaaid,
täüs häitsmin moonilille vereväid,
mis paistva nigu tulõsilmä’ puugi.

Kui uma tarõussõ valla muugi,
näe: akna takan hele valgus sai –
suur päävälill kesk taiva hainamaid
om lännü häitsmä. Tuld nüüt läütä’i pruugi.